

*Vajutades "JAH" kinnitate, et olete vähemalt 18-aastane ning samas teadvustate, et leheküljel kasutatakse Teie paremaks teeninduseks küpsiseid. Rohkem infot küpsiste kohta aadressil http://www.aki.ee/et/kupsised
„Läbi vihmasaju, mis saadab Eestis nii kevadet, suve, kui sügist, sammusin läbi halli-seguse maailma nende suurte paekivi hoonete juurde, sest need paistsid kaitset pakkuvat. Järsku avastasin end folgi-hõngu grandioosse interjööriga pubist, milles esimesi samme seades tundsin värskelt keetu läinud linnaste ja mõrkjate humalate aroomi – mmmmmm, siin on Pruulikoda! Te oleksite pidanud nägema seda lapselikku muiet mu näos, seda siirast rõõmu hinges – see värske õllekeeduaroom on mind saatnud lapsepõlvest, kui vaatasin oma vanaisa talveks Porterit keetmas – ka mulle anti proovida. Ja nüüd olen ise entusiast, õlleentusiast – nagu moodsalt öeldakse. Pakuti humalast ja apelsinimaigulist Nisuõlu, intrigeerivalt maitsevat Nipperkinit – mille nimesaamislugu iseenesest juba lühinovelli vääriline on – kusjuures tegemist oli Vana Eiliga, mis oma portveinilaadse olemusega naistele eriti hea pidi maitsma. Veel leidus nimekirjas Pilsner, Stout, Bock, Hele ja Tume Laager ning ka Ürdiõlu – kuid viimane neist öeldi hooajaline olevat. Kõrvale pakuti peamiselt Eestimaisest toorainest eriskummalisi hõrgutisi: Eelroaks soolakurgid meega, esimese käiguna metsaseene supp odakruupidega, millele järgnes seakoot õlles hautatud hapukapsa, praekartulite ja praeleemega – milline küllus! Ja kui ootamatult meelepärane on proovida retsepti, mille valmistamisel on kasutatud just üht neist pruulidest, mille loomisest kohapeal ka kõik trahterikülastajad osa saavad.
Koch Pruulikoda – Tallinna Südames, Mere Väravas!
Saage osa loomisloost!
Tulge kaema!“